Ma pole kunagi pidanud ennast ohvriks. Ei pea väga ka praegu. Olen alati püüdnud oma tagalat kindlustada, sest suhtes nartsissistiga on see ainus võimalus mingikski vabaduseks.

Korter, mille välja petsin

Elasime D.-ga üürikas kuni mu keskkooli lõpuni. Kui vanaema hakkas oma korterit müüma, mõtlesin, et ostan selle ise. Mitte romantiline unistus, vaid puhas ellujäämisinstinkt. Vanaema raha ei tahtnud – pakkus hoopis, et aitaksime tal veidi maja fassaadi korrastada. Leppisime kokku, et meie maksame kõik kulud – puitmaterjalid, värvid, töövahendid jne. Lõpuks maksis siiski vanaema kõik ise. D. käis mõned päevad ehitamas ja sai selle eest ka tasu. Täna väidab ta, et tegi seal orjatööd. Hiljuti ähvardas meid kohtuga – tema versioonis oleme kriminaalne pätibande. Muidugi. Palju edu, sest esiteks pole keegi midagi kriminaalset teinud ja teiseks – sellest on 11 aastat. Avastada nüüd, et tal tegelikult on mingi nõue, mida varasema 11 aasta jooksul kordagi pole küsinud, on pisut kentsakas.