(või nagu D ütleks: kõikidele probleemidele algus ja lõpp)

Olgu alustuseks täiesti ausalt öeldud – mina olengi see hull eksnaine.

Jep. See “drama queen”, “liiga tundlik”, “probleemne”, “liiga nõudlik” ja “ebanormaalne”. Mina olen see, kes “hakkab jälle pihta!”.

Kas ma usun tõsimeeli, et mul õnnestub oma nartsissistlike joontega eks ära taltsutada?

Oh ei, mu kallid.

See oleks ilmselt sama mõttekas tegu nagu panna kass pilli mängima – teoreetiliselt võib juhtuda, aga reaalsuses saad lihtsalt küüned näkku.

Aga ega ma tarkusega polegi hiilanudki, sest kunagi ammu-ammu arvasin, et mu nartsissist (edaspidi nunnult hellitusnimega nartsu või nartsuke) muutub. Hakkab hoolima. Hakkab märkama. Saab aru, kui hea naine tal käest libiseb.

Spoiler: seda ei juhtunud. Mitte kunagi.

Nartsuke võib teha näo, et on “järele mõelnud”.

Ta võib isegi öelda: “ma tahan muutuda, kallis.”

Aga tegelikult tähendab see: “Palun muutu sina. Ja siis veel natuke. Ja siis veel natuke. Ja lõpuks ole üks vaikiv, tänulik teenija, kes mu kriise lahendab, mu jama koristab ja mu egot silitab.”

Nartsu ideaalne kaaslane?

„Tavapärane ema.“

Tema jääb lapseks, sina oled teenindaja. Väga lihtne.

Kui temal on vaja, pead sina olema esimene, kes tormab probleeme lahendama.

Kui sul on vaja – siis miks sa vingud?

Ja mina? Mina väsisin lõpuks ära.

Mu jaoks oli täiesti mõistetamatu, kuidas üks inimene suudab toota rohkem probleeme kui Hiina tehas plastmassist vidinaid. Lahendan ühe – tema juba ootab kümnega.

Tal peaks olema oma väike kontor, silt uksel:

“Probleemide generaator. Avatud 24/7.”

Kas kõiges oli süüdi tema?

Kahjuks ei.

Ega mina polnud ka just ajugeenius, kui juba esimesel tüliga lõppenud nädalavahetusel lõplikult ära ei kõndinud.

(Täna võin öelda, et ilmselt oli mul neid õppetunde vaja, et oma tänast kaaslast ära tunda ja hinnata. Tema on kullatükk. PÄRISELT minu Mr Right.

Võib-olla on see universumi väike nali: enne kui saad päris hea mehe, peab saama ühe nartsu kauba peale. #elukool)

Ja siis tuli see hetk…

…mil mu aju otsustas, et jube hea mõte oleks nartsuga laps saada.

Appi.

Nüüd olen ma plindris nagu kass pappkastis – ise läksin sisse ja nüüd ei saa enam välja, sest väiksed käpad (loe: laps) hoiavad mind kinni.

D. jääb minu ellu veel pikaks ajaks. Ja oiii kus ta suudab genereerida.

Uus tase. Uus hooaeg. Uus draama.

Vägivald armastab vaikust

Ja mina olen vaikinud.

12 aastat.

Mu sõbrannad said „live ülekandeid“ ja pööritasid silmi, et miks ma seal ikka passin, aga ega nad ju kõike ei teadnud.

Ja ausalt – ma isegi ei teadnud kõike. Ma lihtsalt… elasin seda kaost.

Täna olen targem. Või vähemalt… targem kui siis.

D. on blokeeritud enamikes kohtades, aga lapse pärast peab üks kanal avatud olema. Selleks on e-mail . Ta ei näe, kas ma olen lugenud ja mina saan ebameeldiva alguse korral kirja kõrvale “panipaika” saata.

Miks see blogi?

Sest mul on tunne, et ma plahvatan, kui ma seda kõike enda sees hoian.

Sest ma olen liiga kaua olnud vait.

Sest nartsude varjupaiku on internet täis, aga nartsu-ELLUJÄÄJATE lugusid on vähe.

Ja ilmselt juba märkasite, et ma nimetan teda D.-ks.

Kindlasti ei tulene see sõnast debiilik.

Issand hoidku. Mismõttes.

Milleks see blogi siis on?

                  •               Et kirjutada välja kõik minu sarkasm, mis peale järjekordset D-draamat mu ajus tekib.

                  •               Et naerda läbi pisarate. Sest muidu oleks see ainult pisarad.

                  •               Et olla toeks teistele, kes elavad samasuguses kaoses.

                  •               Ja et jagada nippe, kuidas sellise tegelasega üldse ellujääda.

Kui sa oled siin, siis tere tulemast minu ellu – see on nagu reality show, ainult ilma reklaamipausideta.

Loodan, et naerad vahepeal. Või vähemalt tunned ära, et sa pole üksi.

Alustame siis.

Lõbus saab olema. Või no… vähemalt lõbus lugeda.

Teie Nartsutaltsutaja